Mis on teadmusjuhtimine?
Proovisin kõigepealt endale selgeks teha terminid. Õigekeelsussõnaraamat andis järgmised selgitused sõnadele teadmus ja informatsioon.
Teadmus- teadmised millegi kohta (kogumina) (ÕS 2006)
Info – informatsioon, teave, lähem info toimunu kohta (ÕS 2006)
Teadmusjuhtiminsega oli asi juba keerulisem. Seda terminit on küll püütud defineerida paljude inimeste poolt, kuid pole ühtset selgitust.
Erinevatest definitsioonidest oli minu jaoks kõige loogilisem Harry Scarborough poolt pakutud definitsioon, kus on välja toodud teadmusjuhtimises tähtsate märksõnadena koostöö ning teadmuse kasutamine organisatsioonis õppimise ja arengu toetamiseks.
Teadmusjuhtimine on suhteliselt noor mõiste, mis võeti kasutusele 1980. aastate teisel poolel Karl Wiigi poolt. 1990. aastatel hakkas see mõiste juba laiemalt levima. Teadmusjuhtimist on tihtipeale peetud ärikonsultantide ideeks asendada infojuhtimise mõistet. Kuid Prusak (2001) väidab, et teadmusjuhtimine on tulenenud praktilisest vajadusest, mille on esile kutsunud meie ühiskonnas toimuvad muudatused- arvutitehnoloogia hüppeline areng globaliseerumine ning teadmuspõhiste organisatsioonide tekkimine. Teadmuspõhiseid organisatsioone iseloomustab kohanemisvõime nende muudatustega ning õppimisvõime.
Nii on teadmusjuhtimisest kujunenud strateegia, mis loob tingimused teadmuse loomiseks, jagamiseks ning rakendamiseks, saealhulgas toetades innovatsiooni. Teadmusjuhtimine on tihedalt soetud inimestega ning infojuhtimine pigem info kogumise ning talletamisega.
Mulle tundub, et praeguses üha avtumas globaliseeruvas maailmas arenevad sellisel moel nn. praktikakogukonnad, kes loovad ning jagavad teadmust vabatahtlikkuse alusel, toetades liikmete arengut ning innovatsiooni ja loovuse rakendamist nende organisatsioonides.
Teadmusjuhtimise arenguetapid:
1. Esimene etapp on põhiliselt seotud infotehnoloogiaga- pigem info hankimine ning talletamine, teadmiste jagamine infotehnoloogia abil.
2. Teine etapp seostub inimesega, nende kaasamisega. Oluliseks terminiks on õppiv organisatsioon ja põhiliseks probleemiks, kuidas soodustada organisatsiooni arengut õppivaks organisatsiooniks.
3. Kolmandas etapis hakati otsima lahendust, kuidas olemasolevat informatsiooni süstematiseerida nii, et see oleks lihtsalt leitav ning kasutatav. Märksõnadeks- taksonoomia, metaandmed.
4. Neljas etapp- liikumine organisatsioonisisesest informatsioonist organisatsioonivälisele informatsioonile.
Nii kaua, kui on olemas olnud inimene, on inimene otsinud infot. Tänapäeval on infootsinguks piiramatul hulgal võimalusi: raamatukogud, muuseumid, arhiivid, andmebaasid, arvuti jne. Infootsingu protsess hõlmab otsingut, refleksiooni, küsimuste küsimist, kahtlemist, vastuste leidmist.
Infootsingus võiks endale esitada järgmisi küsimusi:
• milline info (keel, vanus, regioon, teaduslik/populaarteaduslik, üldine/konkeetne)
• infopäringu sõnastamine (märksõnad, kirjeldav lause, küsimus)
• infoallikate valimine
Artikkel Wilson, T. D. (2002). The nonsense of ‘knowledge management”.
Antud artiklis annab autor kriitilise ülevaate teadmusjuhtimise põlvnemisest ning alustest konsultatsioonifirmades, mis on tänapäeval arenev trend. Autor väidab, et probleemiks on vahe tegemine teadmuse ning informatsiooni vahel. Konsultatsioonifirmad kasutavad tihti teadmusjuhtimise terminit kirjeldamaks protsesse organisatsioonis, milledel ei ole mingit seost teadmusjuhtimisega. Autor lisab, et on väga tähtis eristada kahte terminit- teadmus ning informatsioon. Kui me seda ei tee, hakatakse neid termineid kasutama kui üksteise sünonüüme ning see tekitab segadust nende terminite mõistmises.
Teadmus, see on see, mida me teame ning see hõlmab selliseid protsesse nagu mõistmine, arusaamine ning õppimine. Õppimine mis toimub nii meie sees (ajus) kui ka teistega suheldes. Teadmisi jagame me sõnumite edastamise kaudu. Sõnumeid saab edastada suuliselt, kirjalikult, graafiliselt, kehakeele abil. Need sõnumid sisaldavad informatsiooni, mis omakorda muudetakse teadmuseks sõnumi saajale läbi mõtlemise, mõistmise ja arusaamise tema enda teadmusstruktuuris. Iga inimese teadmusstruktuurid on temale individuaalselt erinevad, seega need sõnumid on erinevad iga indiviidi jaoks.
Andmed- faktid- informatsioon, asub väljaspool meelt, ning neid saab manipuleerida. Me saame juhtida informatsiooni, infoallikaid, kuid teadmust saab juhtida inimene ise, ning sedagi mitte täiuslikult.Me ise ei tea, mida me teame, sest mingi teave tuleb tihtipeale esile alles siis, kui selleks tekib vajadus.
Artikli autor otsis artikleid, mis sisaldasid pealkirjas terminit teadmusjuhtimine 1981st 2002. aastani. otsingu tulemus näitas, et alates 1997. aastast on hüppelieslt kasvanud selle termini kasutamine ning pidurdunud jälle 2002. aastal. Artiklid, mis olid avaldatud vahemikus 1986 kuni 1996 hõlmasid enamjagu infotehnoloogilisi aspekte. Selle perioodi artiklite analüüsist on ka näha, et termin teadmusjuhtimine polnud ka siis üheselt mõistetav. Sama, infotehnoloogiale orienteeritud trend jätkus ka järgmistel aastatel.
Autor jätkab erinevate ajakirjade analüüsiga ning tõdeb, et termineid teadmus ja informatsioon kasutatakse tihtipeale sünonüümsete terminitena. Sama trend jätkub ka konsultatsioonifirmades. Teadmusjuhtimist mõistetakse erinevalt erinevates firmades ning puudub ühine arusaam.
Miks on teadmusjuhtimine siis kosultatsioonifirmades tihti kasutusel, kui arusaam sellest on nii erinev? Vast sellepärast, et ordanisatsioonide jaoks on sõna informatsioon võrdväärne sõnaga informatsioon. Nii leidsid firmad lahenduse- kasutada sõna teadmusjuhtimine vanast asjast rääkimiseks. Muutunud ei ole asja/ toote olemus, vaid seda lihtsalt nimetatakse uue nimega.
Järelikult, teadmusjuhtimise termini kasutamise hüppeline kasv on tingitud sellest, et selle termini all mõistetakse palju erinevaid asju. Kui palju meie juhime enda teadmust? Kas teadmust saab juhtida? Nende küsimuste juurde tahaks ma tagasi pöörduda kursuse lõpus.
Kasutatud kirjandus:
1.http://www.tlu.ee/~sirvir/Information%20and%20Knowledge%20%20Management/Development%20of%20IKM/index.html
2.http://wiki.guruj.net/Holistic!KM+Definition+Evaluation
3.http://www.tlu.ee/~sirvir/Infootsingu%20teooria/Info%20hankimise%20ja%20otsingu%20pohikomponendid/otsingustrateegia.html
4.http://www.tlu.ee/~sirvir/Infootsingu%20teooria/Info%20hankimise%20ja%20otsinguprotsessi%20uurimisest/info_hankimise_ja_otsingualased_uuringud_19001960.html
5.Wilson, T. D. (2002). The nonsense of ‘knowledge management”. Information Research, 8 (1), paper no. 144 [Available athttp://InformationR.net/ir/8-1/paper144.html]